Featured

Kolm ebaõnnestunud IT-lahendust

Läbi aegade on inimestel tekkinud hoomamatu arv ideid, tõenäoliselt on sama palju ideid, mis oleks mingis kontekstis või ajahetkel ka head. Järgnevalt on kolm näidet, mis oleksid võinud olla väga edukad, aga kas keskkond või aeg ei olnud nende jaoks sobiv. Inimesed üldjuhul teiste vigadest ei õpi, aga üritame?

Estobuntu!!?

Estobuntu mõju eesti arvutikasutajatele on kindlasti väga positiivne, aga kas oleks saanud paremini? Fakt on see, et tänaseks on estobuntu külmunud projekt.

Minu hinnangul on oma distributsiooni tegemine ülepingutatud. Jah, uhke värk kui ikka oma distributsioon on, aga miks? Palju mõttekam oleks olnud, kui oleks loodud metapakett, mis oleks toonud keskmisele eesti kasutajale vajalikud featuurid nagu näiteks ID-kaardi tarkvara ja eesti keele (tänaseks ubuntus olemas).

Aga kahjuks lõpetati ubuntu jaoks ID-kaardi tarkvara pakendamine, Estobuntu tegemise asemel oleks palju tänuväärsem selle projekti ette võtmine. Miks mitte mõne kooliaine raames? Korralik “pipeline” ka taha ning on võimalus automaatselt kompileerida ja pakendada mitme operatsioonisüsteemi jaoks. Tõenäoliselt saab omajagu progeda ka…

Kahjuks või õnneks on tihti IT-inimestel huvi tegeleda vähest väärtust pakkuvate tegevustega. Näiteks selle blogi loomisel pidin ikka korralikult pingutama, et ei installeeriks wordpressi oma virtuaalserverisse ja kasutaks WordPress.com teenust. Jah wordpressi install võtaks loetud minutid, aga kindlasti mitu korda rohkem kui wordpress.com-il registreerumine. Õnneks sain ennast joonele ja ei teinud väheväärtuslikku tegevust.

Blogspot!

Paljud kindlasti juurdleks, et kas blogspot on ebaõnnestunud või mitte. Minu arust on ja mitte mingil juhul ei soovita seda kasutada.

Paljud soovitavad Bloggerit (uus bränd ei muuda vana asja paremaks) kasutada isiklikes saitideks kui ei soovi raha teenida. Mina ei soovita. Blogger võib täiesti suvalisel hetkel kogu blogi ära kustutada kuna blogi on Bloggeri oma. Jah, on võimalik eksportida blogi sisu ja näiteks WordPressi importida, aga kui tihti keskmine inimene ekspordib?

Raha teenimiseks blogger ei sobi. On küll Google toode, aga Google otsingumootoris väga palju bloggeri blogid välja ei paista. Bloggeri reputatsioon on väga nõrk. Kui blogipidaja ei suuda 5 eurot kuus ( https://m.do.co/c/b6a260ee91a7 ) maksta, et näiteks WordPressi ise majutada oma domeeni peal, siis kui tõsiseltvõetav see on? Samuti ei võimalda blogger e-poodi teha, WordPress võimaldab.

Kui juba jutt ise majutamise peale läks, siis blogger pakub ainult teenust. WordPress pakub tarkvara ja see on WordPressi suur eelis. Mina leidsin WordPressi ainult tänu sellele, et otsisin kodulehe mootorit. Lõpuks valisin küll Joomla, aga olen ka mitmeid WordPressi lehti loonud. Ja kui mingi hetk oled isemajutatud WordPressiga Sina peal ja soovid tarkvara arendamist proovida, siis lase käia: https://make.wordpress.org/core/handbook/

Täna on bloggeri turuosa nõrk 1% blogide kategoorias kui WordPressil on 60% ja kogu saitidest 35%. Ise nähtutest on kas kellegi piltide jagamine blogspotis, mõni algaja blogija või siis mingi spämmisait.

Bloggeril oli Blogspoti aegadel alguses päris hea edu. Nad oleksid võinud selle pealt kapitaliseerida ja konkurentsis püsida. Kahjuks müüdi platvorm Googlele maha. Kohe peale seda kadus ära võimekus blogi ise majutada. Suure rahaga võib platvormi üleval hoida ja isegi häid featuure teha nagu näiteks kunagine Picasa integratsioon. Kuid asjal kaob sisu.

Orkut

Enne Facebooki oli minul orkuti profiil. Mulle meeldis orkut. Aga ka mina loobusin sellest…

Mängud. Sotsiaalmeedia revolutsiooni on alati vedanud noored inimesed. Tol ajal olid veebimängud väga popid, eriti flashil põhinevad. Facebook sai sellest aru ja orkut ei saanud.

Kujunduse muutused. Selle asemel, et läbi mõelda kasutaja teekond ja analüüsida enimkasutatavaid tegevusi, üritas orkut teha enda arust ilusat asja. Tulemuseks oli uus disain, mis oli küll ilusam, aga kasutatavus oli nõrk ning asjad olid peidus. Facebook sai sellest aru ja hoidis keskkonda lihtsana.

Kiirus. Õigemini selle puudumine. Orkut oli väga aeglane. On tehtud erinevaid uuringuid, mis tõestavad, et kasutaja ei kannata aeglast veebi. Pigem olgu lihtsamalt disainitud kui aeglane.

Samuti ei suudetud orkutit turvata piisavalt. Vahepeal tekkis väga palju kasutajaprofiile, mis spämmisid ja ahistasid inimesi.

Isegi oma vigadega oli orkut mitmete inimeste jaoks huvitav koht, kus üksteisega üle veebi aega veeta ja mõtteid vahetada. Peale orkutit tuli Google+, mis ei hakanudki kunagi korralikult tööle.

Erinevad lahendused, mis ei ole oma täit potentsiaali realiseerinud, ei pruugi alati olla ebaõnnestunud. Nii Estobuntu, Blogger kui ka Orkut on omal ajal oma rolli täitnud ja mitmetele inimestele rõõmu valmistanud. Vanadel asjadel on komme tagasi tulla ja halbadel ideedel on harjumus küpseda headeks ideedeks.

IT eetika

Kui võtta suvaline äriettevõte ja rääkida eetikst, siis ma väga ei usu sellesse. Äri on alati eetikat painutanud vastama enda soovidele või selleks, et konkurente mustata. Seetõttu ma eelistaks pigem käsitleda äriga seotud kommuunide ja vabavaraliste projektide eetikapoolset külge.

Olen oma blogis ka enne mainiud Chef-i. Tegemist on serverite konfiguratsiooni haldamise tööriistaga, millega mul on pikki aastaid kogemust. Hiljuti nad muutsid oma poliitikat ja avalikustasid kogu oma koodi. Ka sisemised tööriistad. Samas müüvad nad ka teenust.

Neil kui ettevõttel on täiesti olemas missioon ja eetikakoodeks, aga see lähtub ikka avalikust arvamusest ja meediakisast. Eks iga äriettevõtte teeb kuni jääb vahele. Vähemalt nii tundub kuna vahele nad kipuvad jääma. Chefil-gi oli selline juhtum, kus üks vabavaraline “kontribuutor” keelas Chefil oma koodi kasutamise kuna Chef jätkas USA valitsusega lepingut, mis oli eetilises mõttes kaheldav kuna USA on teinud kaheldavaid valikuid. See koodijupp oli Chefi jaoks äärmiselt oluline ja lõpuks nad said kokkuleppele kuna tegid oma käitumises korrektuure, aga seda poleks juhtunud kui see arendaja poleks kisa tõstnud. Raha on ju vaja koju tuua.

Seega lähtuks rohkem arendajate ja kommuuni eetikast: https://www.chef.io/code-of-conduct/chef-contributor-covenant/

Üldiselt on see dokument ehitatud üles põhimõttele, et kõigil oleks võimalik osaleda. Ning see osalemine oleks kõigile meeldiv. Et keegi ei tunneks ennast tagakiusatuna või ahistatuna. Samuti peab kõigile inimestele jääma nende väärikus.

Muidugi on asjalik see, et trollimine ei ole lubatud. Eks sõprade ringis võib ikka trollida, aga kui tegemist on töövahendiga, mille arendamisse Sa ise panustad või siis mille kasutamiseks on Sul abi vaja. Siis ei tohiks keegi nõmedalt käituda ja inimesed võiksid jääda ikkagi professionaalseks. Kahjuks vahest inimesed unustavad, et ka vabatahtlikuna mingites projektides osaledes peab käituma nagu professionaal. Mitte keegi ei ole Sulle võlgu kui Sa otsustad panustada ennast huvitavasse teemasse.

Eriti meeldib mulle see osa, et nad toovad konkreetselt välja karistused ja tegevuskava, et mis juhtub kui keegi eksib nende reeglite vastu. Kuni võimudele raporteerimiseni. Mis on äärmiselt oluline, et keegi ei võtaks neid reegleid naljana.

Samuti on kokku lepitud konkreetsed inimesed, kes siis vastutavad ja on kontaktideks kui peaks mõni intsident juhtuma.

Eks eetika on alati olnud teema, mis on inimestele tunnetuslikult erinev. Aga tänapäevases IT ühiskonnas võiks selge olla, et teise inimesega tuleb käituda hästi ja viisakalt. Kui see on paigas, siis üldjuhul ülejäänud asjad loksuvad ise paika.

IT Turvariskid

Kõige suurem IT turvarisk on siiski inimene. Kui inimene on kaasatud, siis on kõige lihtsam süsteemi sisse murda. Tehnoloogilist poolt on kordades lihtsam turvata kui inimeste peadesse suruda tarkust, et kuidas vältida erinevaid rünnakumeetodeid. Ka koolitatud inimene võib libastuda kuna tänapäeval näiteks õngitsuskirjad ei ole üldse enam kehva google tõlkega Nigeeria printsid, kes tahavad meid kõiki õnnelikuks teha. Ettevõtteid rünnatakse justkui raamatupidajalt tulnud kirjaga, kus soovitakse mingile küsimusele vastust. Või siis veel hullem, ettevõtte juht saadab justkui raamatupidajale kirja, et maksa kiirelt arve ära. Kuna kiire, siis raamatupidaja üritab tubli olla ja teeb tehingu ilma detaile küsimata. Siis selgub, et kanti 100 000 eurot suvalisele kontole.

Loomulikult väga lihtne on rünnata kasutajat kuna too on ju kõige suurem turvarisk. Aga samas on ka väga palju turvamata veebilehti, mille üle võtmine ei ole üldse keeruline kuna tihti tehakse IT-d ju projektikorras. Pannakse veebipood püsti ja erinevatel põhjustel kaob selle hooldamine ära. Varem või hiljem. Siis on mõnusa turvaauguga sait üleval ja ründajad saavad automaatselt skriptidega veebi üle võtta. Lehe kujunduse muutmist teevad tavalised tüübid, kes soovivad kuulsus või oma poliitilist sõnumit edastada. Aga palju ebameeldivamad on need, kes installivad oma boti serverisse ja parimal juhul kasutavad mingi protsendi protsessorist krüptoraha kaevandamiseks. Halvimal juhul teostavad võikaid kuritegusid ja tekitavad Sinust süüdlase. Alates ebaseadusliku sisu levitamisest kuni krediitkaardipettusteni kui tegemist veebipoega.

Kasutajad peaksid olema IT-vaatlikud ja IT lahenduste omanikud peaksid aru saama, et projekti korras IT-d ei tee. Kui IT elutsüklit ei halda, siis võid oma lahenduse ära visata juba projekti lõppedes.

Teistmoodi IT

Lugedes erinevatete abivahendite kohta leidsin enda jaoks üllatusena ühe vana lahenduse, millest ma ei olnud mitte midagi kuulnud. Selleks on kahepoolne puhumistoru. Põhimõte on siis selles, et puhumise ja imemise kaudu edastatakse signaal arvutile. Selle arvuti küljes võivad olla ka ratastoolid ja muud seadmed.

Sisuliselt on võimalik edastada nelja signaali. Nõrk ja tugev puhumine ja ka imemine. Õhutoru teises otsas on sensor, mis tunnetab rõhu erinevusi ning läbi selle edastab signaali. Üldjuhul on võimalik kalibreerida sensorit täpselt vastavalt kasutaja võimetele.

Minu jaoks oli eriti suur üllatus see, et see seade on nii väike. Näiteks Sip/Puff breeze on imeväike usb liidesega seade, mis näeb välja nagu voolikuga mälupulk. Hinnaks on umbkaudu 300 usd, mis ei ole väga odav, aga samas võiks tänapäeval olla ikkagi kättesaadav suurele osale inimestest.

Nelja signaaliga on võimalik targa tarkvara vahendusel väga palju arvutis ära teha. Isegi hiirt juhtida ja läbi selle näiteks klahve trükkida. Muidugi on võimalik ka morse kaudu kirjutada, aga hiire liigutamine on igal juhul väga palju paindlikum.

See temaatika pani mõtlema sellele, et kui palju peab erivajadustega inimene pingutama selleks, et teha asju, mida “tavaline” arvutikasutaja peab iseenesest mõistetavaks. Morse kaudu trükkimine või läbi puhumise hiire liigutamine on siiski väga palju vaeva nõudvad tegevused, müts maha nende inimeste ees, kes läbi selle suudavad arvutit kasutada. Arenguruumi tehnikal on, näiteks hiirt võiks liigutada silmade liigutamisega või siis üldse tervet arvutit juhtida läbi aju impulsside, mõttejõul. Loodan, et kunagi jõuame ka sinnamaani tehnika arenguga.

Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus

Kasutatavus on temaatika, mille peale tihti keskmine programmeerija ei mõtle. Aga ometi on see kõige olulisem. Ükskõik kui äge kood ei ole. Ükskõik kui lühike see koodirida ei ole (pythoni loengus tundus see teemaks olevat). Kui kasutaja jaoks on tarkvara raskesti kasutatav, siis see ülioptimeeritud “state of the art” kood on lihtsalt hunnik rämpsu. Minu jaoks eristab arendajat ja programmeerijat see, et arendaja mõtleb täisahela läbi ja üritab lahendada sisuvajadust, mitte lihtsalt progeda. Vahest on parim koodirida see, mis jääb kirjutamata.

Üks hea näide kehvast kasutatavusest on tänapäeva reklaame täis uudisteportaalid. Kõige kohutavamad on veel need, kus hakkab lehele sisenedes mingi video mängima. Kõigepealt on info üleküllus tekitanud olukorra, kus väga raske on leida olulist infot. Kõik on nii kirju, et lihtsalt ei saa aru. Tihti on sellel reklaame täis lehel käinud peal ka tegijad disainerid, kes ei ole kunagi kuulnud, mis asi on WCAG ja seega on näiteks nuppude ja tausta kontrasti vahe liiga väike. Jah ilus näeb välja, aga suur osa inimesi ei suuda neid kahte eristada.

Väga hea kasutatavuse näide on minu arust maanteameti eteenindus. Jah ligipääsetavuse mõttes on palju vigu. Näiteks piltidel ei ole kõigil alternatiivseid nimesid, ehk siis ekraanilugerid ei suuda helina piltide kirjeldust välja öelda. Aga kui võtta üldist UX-i, siis väga kiiresti saab oma vajalikud toimingud tehtud. Eks nad jõuavad ükshetk ka disainiga sinnamaani, et see on kõigile kasutatav, aga keskmisele inimesele on tegemist juba väga hea saidiga kui võrrelda mõne teisega.

Üldiselt on hea meel tõdeda, et kasutatavus ja eriti kasutatavuse testimine on tänapäeval aina rohkem fookuses ja läbi selle tekib parem kasutuskogemus kõigile.

Arendus- ja ärimudelid

Ärimudelitest meeldib mulle Chefi oma. Kogu tarkvara lähtekood on avalikustatud ja kõik projektid on ilusti githubis olemas. Uue skeemi peale läksid nad 2019 aastal. Aga mille eest nad siis raha küsivad? Nende äri põhineb enda teadmiste müümisel. Tarkvara lähtekood on küll avalik, aga nende sadade tükkide kokku ehitamine ja kokku liimimine on piisavalt suur ettevõtmine. Seega nende põhiline sihtgrupp, keskmised ja suured ettevõtted eelistavad osta nende litsentsi, et saada pakendatud versioonid tarkvarast. Need on korralikult testitud ja korraliku toega. Samuti pakkuvad nad “success engineering”-ut, mis eesti keeles võiks olla lihtsalt konsultatsioon. Konsultatsiooni käigus vaatavad nad kliendi lahenduse üle ja teevad oma ettepanekuid, samuti kirjutavad kliendile spetsiaalset koodi kui klient seda soovib. Chefi kliendina olen mina nende ärimudeliga äärmiselt rahul.

Arendusmudelitega on see teema, et tegelikult ei ole ühtegi ideaalset. Lõpuks ettevõtted siiski loovad enda mudeli, mis põhineb avalikel mudelitel. Üks-ühele näiteks SCRUM-i ülevõtmine lihtsalt ei tööta praktikas. Tseremooniaid tehakse vahest lihtsalt tseremooniate pärast, mitte äriväärtuse loomiseks. Kuigi üldiselt ma arvan, et kõige paremini töötavad agiilsed mudelid. Kosemudeli jaoks peab lihtsalt liiga palju olema ette teada ja kahjuks/õnneks ei õnnestu inimestel väga tuleviku ennustamine. SKAIS2 on hea näide sellest, et võib olla ei peaks keskenduma liigsele analüüsile vaid reaalselt hakkama kohe probleemi lahendama. Näiteks iteratiivselt kasvades.

Lõppkokkuvõttes on mõistlik mudeleid kasutada siis kui alustad oma tegevusega. Niipea kui tekib mingi teadmine siseste protsesside ja klientide kohta. Kui inimesed on kokku sulanud. Siis tasub mudeleid mugandada talupojamõistusega selliselt, et tekiks konkurentsieelis ja kliendile saab loodud rohkem väärtust.

It tegelane Eestis

Kui ma peaks täna palkama omale uut töötajat, siis esimesest voorust läbi saamiseks peab olema CV täidetud korralikult. Kui CV on auklik või kaherealine, siis ei toimu isegi vestlust mitte.

Vestluseni jõudmiseks sõltub siiski ka ametikohast, kas otsin algajat või täielikku proffi. Üldjuhul kui meeskonna koormus ei ole väga kõrge, siis üldjuhul on paremad tulemused kui võtta algaja, kes ise nokitseb ja kellel on suurem huvi. Võrreldes siis spetsialistiga, kes töövälisel ajal IT-ga ei tegele ja on oma saavutustes väga kindel.

Tänase kogemuse juures on selge, et kõige olulisem on IT-tegelasel huvi oma eriala vastu. Kui inimene räägib kirglikult oma erialast, toob välja mingeid hobiprojekte või räägib raamistikest, mida praegu juurde õpib, siis see on igal juhul tohutuks plussiks. Kui näiteks selline inimene konkureeriks Taltechi IT-Arenduse õppekava lõpetanuga, kes pole peale kooli mitte ühtegi muud IT asja teinud või õppinud, siis igal juhul võtaksin ilma kõrghariduseta huvilise.

Miks? Erinevaid raamistike ja keeli on metsikult palju, iga natukese aja tagant tekib mõni uus lähenemine või praktika. Kui inimene ei käi eluga kaasas ja teeb ainult kohustusliku osa, siis kahjuks keerulisemate probleemidega ei saa see inimene ka hakkama. Huviline teeb kasvõi kauem ja googeldab kodus edasi, aga probleem saab lahendatud ja järjekordne kogemus saab seljakotti pandud.

Muidugi siin ei saa äärmustesse minna, huviline peab ka oskama ja aru saama. Puhtalt huvist ei piisa, aga kui inimesel on tõesti huvi, siis tahes tahtmata tekib ka mingi kogemus. Näiteks mingit mängu või tarkvara kasutades vea leidmise korral on ju mõistlik see viga kõigi jaoks ära parandada. Mis siis, et kulutad 10 korda rohkem aega, et asi omale selgeks teha.

Kokkuvõtvalt paneks mina omadused järjekorda selliselt:

  1. Tahe teha seda asja, milleks me palkame.
  2. Suhtumine peab olema arengule suunatud ja avameelne, aus.
  3. Suhtlemisoskus ehk siis meeskonnaga sobimine.
  4. Võime areneda ja leida küsimustele vastuseid kui ei saa küsimusestki aru. (“ei oska” ei kuulu sõnavarasse)
  5. Erialased oskused.

Shea: Aita piirata sõimusõdu

Olen 2006 aastast mänginud veebipõhist keskaegset rolli/strateegiamängu: https://www.battlemaster.org/ Sellel mängul on oma kogukond, kes vanasti käis koos IRC-s ja tänapäeval Discordis. Oli aegu, kus oli korraga 100 inimest jututoas rääkimas. Tänaseks on maailma muutumise tõttu päris palju väiksemaks see seltskond läinud.

Selle kommuuni liikmena olen näinud päris mitmeid sõimusõdu, kus 2-3 inimese vastandumise tõttu toodetakse lausa tuhandeid ridu tapeeti, mis kõigi jaoks kommuunitunde ära kaotavad ja lihtsalt tuju ära rikub.

Vahest läksid need lausa selliseks, et mingid osapooled lahkusid mängust ja tihti ka vastaspool kaotas igasuguse motivatsiooni. Olin ise ka ühe sellise “sõja” keskpunktis, kus reaalselt üks tegelane rikkus mängu reegleid ja kuritarvitas funktsionaalsusi minu vastu. Lõpuks vahet ei olnud, et minul oli õigus ja mängu funktsionaalsus kinni pandi, et edaspidi seda ei juhtuks, sõimusõda tõi palju suurema kahju kui see väärkasutamine.

Mis siis tulemuseks oli? Esiteks rikkusin mina oma maine kuna olin agressiivne ja kaitsesin enda õiguseid (liigselt). Teine mängija vahetas oma nime ja tegelikult kadus Tal huvi mängu vastu. Kommuuni tagasi Ta enam ei tulnud. Minu enesetunne on siiani halb ja teatud inimeste jaoks on maine rikutud ka 10 aastat hiljem.

Kuidas paremini? Kindlasti ei oleks tohtinud seda konflikti avalikult lahendada vaid oleks tulnud privaatselt omavahel rääkida sellest. Vajadusel eskaleerida mänguhalduriteni, et nad teeksid mingi otsuse. Sõimusõjas emotsiooni kasvamisel on väga raske pidurit tõmmata, aga peab oma ego alla neelama ja lihtsalt asja seisma panema.

Sõimlemine ei ole ilus nii silmast silma kui võrgus. Kahjuks võrgus tunnevad inimesed ennast vabamalt ja sõimusõjad on kergemad tekkima. Siin peab lihtsalt ennast kontrollima ja meenutama, et lõpuks kaotajad on kõik osapooled. Nagu ka tavapärases sõjas.

The Case for Copyright reform?

Kõigepealt vabandan lugeja(te) ees, et viimasel ajal ei ole postitusi teinud. Töökoha eripära tõttu on Covid-19 kriis tekitanud lisatööd, mis ei jäta kirjutamiseks aega (loe: energiat).

Nõustun raamatu autoritega: http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf

Jah autoriõigused vajavad reformi, aga minu hinnangul lähenetakse sellele valelt küljelt. Kui lugeda ainult ettepanekuid ja väga must-valgelt järeldusi teha, siis on tegemist kamba tüüpidega, kes ei raatsi Netflixi eest maksta. Kogu ettepanekute pakett keerleb ümber meedia ja läbi selle devalveerivad nad enda sõnumi sisu.

Kogu asja juures ei tohi unustada, et me lihtsalt ei oska veel IT maailmas hakkama saada. Telefonil läks 105 aastat, et 300 miljonit kasutajat saada. Mobiiltelefonil 25. Skype-l 10. Instagrammil ainult 4. Pokemon GO jõudis 50 miljoni kasutajani 19 päevaga. Tehnoloogia areneb nii kiiresti, et äri ja seadusandlus lihtsalt ei jõua järgi. Inimesed ei oska baashügieenigagi veel hakkama saada.

Minu hinnangul peaks keskenduma hoopis teistele probleemidele. Käegakatsutavatele asjadele, mis ei võta kellegi kukrust raha ära vaid loovad väärtust. Näiteks mis õigusega riik hoiab enda loodud tarkvara salajas? Miks ei ole KÕIK riigi poolt kirjutatud miljardid koodiread avalikud? Rahva raha eest ju loodud. Turvalisus? Krüptoalgoritmid on ka avalikult välja antud ja eksperdid loevad neid seda turvalisemaks, mida kauem nad avalikud on olnud.

Meediale keskendumine tekitab ainult suures rahas vastupanu. Miks mitte leida mingi viis, kuidas koos töötada nii, et hundid söönud ja lambad terved?

Copyleft

Kõigepealt vabandan lugeja(te) ees, et viimasel ajal ei ole postitusi teinud. Töökoha eripära tõttu on Covid-19 kriis tekitanud lisatööd, mis ei jäta kirjutamiseks aega (loe: energiat). Ühe töö kohta võib lugeda näiteks siit: https://www.postimees.ee/6924103/hairekeskus-ja-terviseamet-avavad-viirusega-seotud-kusimuste-infotelefoni-1247

“Copyleft” põhimõttena sisuliselt sunnib arendajaid enda tööd andma välja sama litsentsiga, mis on kasutatud “Copyleft” teekidega litsentsidel. Näiteks: GPL, AGPL.

Miks on copyleft oluline? Sisuliselt sobib copyleft väga hästi mikroteenuste ja teenuspõhise väärtusloome maailma. Ehk siis äriettevõtted kasutavad näiteks AGPL litsentsiga välja antud tükki enda tarkvara looimseks. Litsentsi järgi annavad nad enda tarkvara samamoodi välja, aga ise samal ajal kasutavad enda teenuse pakkumiseks. See loob ideaalse pinnase IT arenguks. Kõik, kes soovivad ise nokitseda, saavad koodiga tegeleda. Teised, kes ei soovi ise nokitseda, ostavad teenust. Samal ajal IT keskkond areneb.

Eriti oluline on siin turvalisuse vaade, kasutajana ma soovin näha seda koodi, mis käitleb minu andmeid. 99% juhtudest ei ole seda vaja, aga kui tekib mõnikord kahtlus, siis on võimalik selles veenduda. Sama ka äritarbijana, mõne vea otsa sattudes on hea koodist järgi vaadata, et millega tegemist on. Jah see kehtib kogu avatud lähtekoodiga tarkvarale, aga “Copyleft” ongi see, mis sunnib teatud asutusi oma tüke avalikustama.

Äriinimesed peavad tegema valikuid, kas mõistlikum on ise nullist ehitada mingi tükk või siis võtta vabalt kättesaadav tükk ja lihtsalt loodud toode avalikustada. Tihti on mõttekam enda kood avalikustada ja luua väärtust mingi lisateenusega. Näiteks paketeerimisega, “Software as a service”, arendustööde müümisega või kasutajatoe pakkumisega. Või siis avalikustada ainult see üks mikroteenus ja põhiline äriloogika/ärisaladus viia teise tarkvaraprojekti.

Kokkuvõtvalt mina olen seda usku, et arendaja töö peab saama tasustatud. Ja kui see arendaja on valinud, et Tema töötasu on see, et Tema töö elab avalikult edasi. Siis peab seda soovi austama ja jätkama algsete tööde edasiarenduste avalikustamist.

Infoühiskonna arengukava 2020 ennustused

2012-2013 aastal loodud Eesti Infoühiskonna arengukava aastaks 2020 on ennustanud mitmeid punkte meie suhetest tehnoloogiaga. Vaatame ühte punkti, mis on laialdaselt täppi läinud ja ühte punkti, mis on täiesti mööda.

“Inimesed on saanud IKT abil nn targaks tarbijaks. Nad hoiavad raha kokku või saavad teenitud raha eest rohkem väärtust, näiteks elades tarkades majades või ostes interneti kaudu rohkem epoodidest” – See väide on pigem vastupidiselt mõjunud. Inimesed kasutavad küll e-kaubandust, aga nii enda kui tutvuste hinnangul on hakatud ostma rohkem rämpsu, mis tegelikult ei loo väärtust ja globaalselt vaadates isegi kahjustab planeeti. Samuti jah sama raha eest saab kuskilt e-poest rohkem asju, aga see ostmine tekitab sõltuvust ja lõpuks on kulutused suuremad. Asju on küll rohkem, aga väärtust ei lisandu.

“Haridus on muudetud IKT võimaluste mitmekesise kasutamise najal personaliseerituks ja paindlikuks, sealhulgas ümber- ja täiendõpe. Käib agar teadmiste ja oskuste omandamine kiirelt ja pidevalt kogu elu jooksul.” – Formaalse hariduse kohta seda küll öelda ei saa päris, aga üldine eneseharimine ja täiendõpe on küll täiesti täppi läinud. Tänapäeval on enda harimiseks ja ümberõppeks nii palju võimalusi, et kui sellega hakkama ei saada, siis on pigem küsimus tahtes. Erinevad e-koolitused ja tarkvara vaba kättesaamine loovad eeldused iseõppimiseks. Jah e-koolitused tavaliselt on pigem sissejuhatavat tüüpi, aga see on piisavalt põhjalik, et huvi korral ise edasi minna. Samuti vaba tarkvaraga kaasneb tavaliselt dokumentatsioon, mille sisu on tihti olulisemgi kui ükski koolitus saaks kunagi olla. Kes meist asju enam pähe õpiks…

Create your website with WordPress.com
Get started