Kasutatavus on temaatika, mille peale tihti keskmine programmeerija ei mõtle. Aga ometi on see kõige olulisem. Ükskõik kui äge kood ei ole. Ükskõik kui lühike see koodirida ei ole (pythoni loengus tundus see teemaks olevat). Kui kasutaja jaoks on tarkvara raskesti kasutatav, siis see ülioptimeeritud “state of the art” kood on lihtsalt hunnik rämpsu. Minu jaoks eristab arendajat ja programmeerijat see, et arendaja mõtleb täisahela läbi ja üritab lahendada sisuvajadust, mitte lihtsalt progeda. Vahest on parim koodirida see, mis jääb kirjutamata.
Üks hea näide kehvast kasutatavusest on tänapäeva reklaame täis uudisteportaalid. Kõige kohutavamad on veel need, kus hakkab lehele sisenedes mingi video mängima. Kõigepealt on info üleküllus tekitanud olukorra, kus väga raske on leida olulist infot. Kõik on nii kirju, et lihtsalt ei saa aru. Tihti on sellel reklaame täis lehel käinud peal ka tegijad disainerid, kes ei ole kunagi kuulnud, mis asi on WCAG ja seega on näiteks nuppude ja tausta kontrasti vahe liiga väike. Jah ilus näeb välja, aga suur osa inimesi ei suuda neid kahte eristada.
Väga hea kasutatavuse näide on minu arust maanteameti eteenindus. Jah ligipääsetavuse mõttes on palju vigu. Näiteks piltidel ei ole kõigil alternatiivseid nimesid, ehk siis ekraanilugerid ei suuda helina piltide kirjeldust välja öelda. Aga kui võtta üldist UX-i, siis väga kiiresti saab oma vajalikud toimingud tehtud. Eks nad jõuavad ükshetk ka disainiga sinnamaani, et see on kõigile kasutatav, aga keskmisele inimesele on tegemist juba väga hea saidiga kui võrrelda mõne teisega.
Üldiselt on hea meel tõdeda, et kasutatavus ja eriti kasutatavuse testimine on tänapäeval aina rohkem fookuses ja läbi selle tekib parem kasutuskogemus kõigile.
